Viimasel ajal kuuleb üsna tihti, kuidas üks või teine huvigrupp süüdistab kedagi viha õhutamises ja nn. vaenukõne rääkimises. Näiteks, pruugib vaid kellelgi kusagil avalikus ruumis sõna võtta kristlike väärtuste teemal ühiskonnas (kooseluseadus, migratsioon, kristlik kasvatus, seksuaalvähemused, abort vms.), siis saab ta kiiresti külge vihakõneleja sildi. Ei aita ka see, kui keskenduda pelgalt väärale teguviisile, mitte teo toimepanijaile, arvamusavaldus saab ikka hukkamõistu ja vaenuõhutuse süüdistuse. Sildistamise eest hoolitsevad need inimesed, kelle teguviisi kriitika tabab. See vihastab neid, sest taunib nende teguviise ning nad tunnevad end puudutatuna. Ühiskonnas on tekkinud olukord, kus teatud teemadel ei ole õigust sõna võtta, kuna teema osutab teatud gruppide käitumismustritele ja piirab nende valikuvabadusi ja “õigusi”. Kui palju ruumi jääb siis üldse oma arvamuse julge avaldamise õigusele ühiskonna valupunktides ja põhiseaduslikule sõnavabaduse õigusele? Teisisõnu, me võime küll oma arvamust avaldada, kuid ainult kellegi poolt lubatud teemadel. See on sõnavabaduse farss.

“I don’t care who does the electing, so long as I get to do the nominating.” W. M. Tweed

Õigussüsteem mõistab õigust kohtutes. Kujutlege kohtusaali kohtualuse, süüdistaja ja kaitsjaga. Õigusemõistmisel juhindutakse riigi seadustest ja normidest, mida kohtualune on väidetavalt rikkunud. Kogutakse süütõendid ja tunnistajate ütlused. Algab kohtumenetlus. Prokurör esitab süüdistuse ja tõendusmaterjalid. Mida teeb advokaat? No ei, ta ei vihastu! Esitab vastuväited. Argumendid ja vastuargumendid. Kohtunik teeb otsuse.

Ühiskondlik diskussioon pole isegi võrreldav kohtuliku õigusemõistmisega. Eri pooled kaitsevad oma huve ja väärtushinnanguid väitluses. Väitluse seisukohalt üldistust tehes võime küsida, et kui minu argumendid kedagi vihastavad ja ta ei oska muud teha, kui raevuda, kas see on siis minu kui argumendi esitaja või mu väitluskaaslase probleem, kes minuga ei nõustu, kuid ei suuda argumenti ka ümber lükata. Eks ikka selle probleem, kes vihastub. Viha, mis kuulajas tekib teatud teemade esilekerkides, ei ole kõneleja viha, vaid kuulaja oma. See oli temas olemas juba enne väitluse algust, arvamuseavaldus lihtsalt tõi selle esile. Tavaliselt kipubki olema nii, et need, kes enese suhtes valjuhäälselt sallivust nõuavad, ei salli sugugi neid, kellelt nad seda ei saa ning sallivusenõudjad asuvad kärmelt rünnakupositsioonidele. Paradoks. Mõlemad on sallimatud: üks problemaatilise teguviisi suhtes, teine isiklikul pinnal, et keegi julgeb tema mõnusat äraolemist konstruktiivse kriitikaga rünnata. Sest ei vihastuta ju teema peale (see oleks sama, mis vihastuda nt loodusseaduste peale), vaid tulised nooled lendavad teema tõstataja suunas. Väitluse teema muutub teisejärguliseks ning viha alla satub hoopis see isik, kes teema esile tõi. Tuleks ta suu sulgeda või temast lahti saada. Seega, taaskord leiab kinnitust, et nn. “vihakõne” puhul on probleemiks hoopis vihast ja sallimatusest pulbitsev oponent, kes ei suuda adekvaatselt reageerida. Kui mõistus lõpeb, lastakse käiku verbaalsed rusikad ja “sallijad” tulevad kallale.

Kas kristlasel sobib üldse vihata? Ei või ja? Vihata seda, mida Jumal vihkab. Pattu. See innukalt oma elust eemaldada, sest see on, mis eraldab inimese Jumalast. Vihata pattu, kuid mitte patust inimest. Kristus andis end meie eest, kui me alles olime patused. Patusele kaasa tunda ja tema eest palvetada, tasase meele ja hea eluviisiga püüda teda õigele teele suunata – see on õige. Kuid pattu ennast tuleks vihata kompromissitult. Ja vihata ülekohut. Jumal on õiglane ja mõistab õiglast kohut (“Taganege minust, te ülekohtutegijad!” Mt 7:23). Kõik ülekohus on patt. (1Jh 5:17) Patu palk on surm. (Rm 6:23) *1

Kui nüüd kristlike väärtuste hoidjad ja kandjad ühiskonnas vohavale patule viitavad (vihates pattu, mis patustajate üle valitseb), siis saab neile automaatselt osaks Kristuse risti vaenlaste viha. Mäletate, mida Heroodes tegi Ristija Johannesega, kes kritiseeris avalikult tema abielulisi suhteid? “… naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest …”, ütles Jeesus. Ristija Johannese kuulutus oli üldse kõike muud kui talitsetud: “Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?”, pöördus ta ristimisele tulevate variseride ja saduseride poole. Sama metafoori kasutas variseride ja kirjatundjate aadressil hiljem ka Jeesus (Mt 12:34, Mt 23:33). Kõlab vägagi vihakõne moodi, kas pole? Mis neis variserides ja kirjatundjates siis nii eriliselt halba oli, et nad terve Mt 23. peatüki pikkuse sõitluse osaliseks said? Aga ilmselt see, et nad olid silmakirjalikud petised, kes “… lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna”. Iseeneste meelest õigetena, rahva lugupeetud õpetajatena, said nad hoopis nende hädade ja kannatuste põhjustajateks. Ka meil on täna erakonnad ja poliitikud, rahva valitud paremik, kelle algatatud seaduseelnõud viivad meie rahvast ja iseäranis noori Jumalast aina kaugemale, luues seadustega soodsa kasvulava järjest süvenevale patule, viimaks lukustades neile taevariigi. Ei ole hea olla poliitik sellises süsteemis ning osaleda nende seaduste loomes, mida meie juhid täna viljelevad ja mis viivad rahva ebajumalaid ja pattu orjama. Paraku, nende poliitiline edu on nende hukk. Jeesus ütles: “On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad. Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule.” Meie tänased uued euroopalikud väärtused ja neist tulenevad uued rahvast lõhestavad seadused, mis on meie rahvale seni olnud võõrad, ei mõjutagi niivõrd meie endi väärtuskasvatust, kuivõrd meie järeltulijate oma. See, mis on meile täna uus ja harjumatu, on meie laste jaoks, kui nad kord üles on kasvanud, sünnist saati alati olemas olnud ehk norm. “What parents allow in moderation, children will take to excess”, ütles kord keegi.

Mida siis teha? Apostel Paulus õpetab 1Tm 2. peatükis: “Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.” … “tõstes üles pühad käed [patuta] ilma viha ja kahtlemiseta [usus Jk 1:6-8].”

Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks. Ja halastage nende peale, kes kahtlevad, päästke neid tulest välja kiskudes. Teiste peale halastage aga kartuses, vihates lihaliku loomuse poolt rüvetatud rüüdki.
Jd 1:20-23

*1 – Vastukaaluks, on siginenud ka niisuguseid “kristliku õpetuse õpetajaid” (loe: eksitajaid), kes väidavad, et pattu kui niisugust ei olegi üldse olemas, vaid patt olla vaid tolle ajaperioodi, kui piiblitekstid kirja pandi, küündimatu maailmakäsitluse inimlik väljamõeldis ning, et tähtis on vaid leida rahu iseendas ja oma mõtteviisis ning kooskõla oma tegudega, mis sinu südametunnistust ei vaeva. See on pigem budistlik käsitlus. Prohvet Jeremia tõdeb: “Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?” (Jr 17:9) Toetuda omaenese südame häälele Jumala sõna käsu vastu minnes ning tühistada patt tähendab tühistada enese jaoks ka Kristuse ristisurm ja lunastus, sest tema tuli, et kanda meie patud ristile ning surra nende pärast meie asemel. (1Pt 2:24)

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Rm 6:23