Ükspäev jäin silmitsema, kuidas imepisikesed ämblikud seda teevad? Õhkõrn ämblikvoodi õõtsus igas pisemaski tuulepuhangus nii mis hirmus, tehes minu fokuseerimisponnistused ülikeerukaks. Kuid ämblikmeest ega ämbliknaist see ei paistnud häirivat. Valgust juhtus ka metsa all parajasti vähevõitu olema – paarike oli nimelt romantilise ajaviite vastu õhtut käsile otsustanud võtta.

Pisikest peret vooliti valmis kiirusega ca üks ämbliklaps minutis ja minu põnevust jätkus tubliks kolmveerandtunniks.