Mu isamaa, ma olen Sinust võetud,
said sünnihetkel südameks mu sees.
Nii palju valusid meil koos on läbi põetud,
me teame mõlemad, neid ootab veelgi ees.
Ei ole rõõmudeski olnud puudust –
mis õnn, kui jalge all on kodupind.
Me teineteisele ei murra truudust,
ma sinult tuge saades ise toetan sind.
Ma armastan Su suve, sügist, talve
ja ootan ikka uusi kevadeid
ning pöördun Suure Looja poole palves
et Tema õnnistaks ja kaitseks meid.
Siis minevikutuul, mis hooti jäine,
ei eksita meid tulevikuteelt
ja vabana mu rahvas isepäine
jääb mehemeelselt hoidma emakeelt.
Mu igatsust ja aateid muld ei mata,
sest orjastada südameid ei saa.
Ma usun homset kõigest hoolimata,
ma Sinu tugevusse usun, Maarjamaa.
Su paese pinna jõudu tunnen jalges,
ma armastus on Sinu vastu jääv.
Sa kaunilt õitsed sini-musta-valges
ka küünlakuus, kui on Su sünnipäev.
Mu isamaa, ma olen Sinust võetud, V. Osila
