Ühel juulikuu päeval võtsime perega suuna Põlvamaale Taevaskotta, et Heleene jõelaev Lonny’ga sõitma viia.
Oli ilus päiksepaisteline pärastlõuna Ahja jõe tammil.

Meie sinna jõudes polnud Lonny’t parajasti sadamas, seega otsustasime pisut matkaradadel jalutada ja
liivakivikoobast kaeda. Tagasi jõudes oli Lonny juba vaat’ et ankrut hiivamas. Paistis, et jõuame siiski.

Kuid oh häda, meie sinna jõudes selgus, et laev oli broneeritud lastelaagri lasterühmale ja seega kõik vabad kohad hõivatud.
Olime valmis juba pika ninaga jääma … ning siis ilmus välja laeva kapten, kes ütles kavala ilmega, et üks koht väikse tüdruku jaoks on veel vaba.
Ta juhatas meid laeva ahtris oleva salaredeli kaudu üles pisikesele kaptenisillale, kus oli vaid üks pehme tool – kapteni oma nimelt!
Oli see nüüd unes või ilmsi?!

Vauu! Sõit kestis kolmveerand tundi.
Kapten oli lahke mees, kel eluaja jagu meresõidukogemust nii maailmameredel kui ookeanidel.
Kuulsime tema noorpõlve seiklustest sõjalaevadel ja kalatraaleritel.

Sadamasse jõudes taas maale astudes ei suutnud me ikka veel uskuda, et midagi nii erilist meile Lonny’l osaks oli saanud.
Kuid sellega meie seiklused veel ei lõppenud. Päev jätkus Cantervilla lossi külastamisega, kus vastavati laste mängumaa.

Oh, suvi!