Pisike Jako ei teadnudki eelseisvast fotosessioonist. Nagu ka mina. See kõik juhtus kuidagi äkki, eksprompt. Kuid seda vahvam on teada, et pildiposeerimised sündisid söögineelatuste vaheaegadel ja kõhukrooksude saatel. Eks natuke nuttu oli, nagu beebidega ikka, kuid toredust oli rohkem.

Jako isa, kes on suur ralliäss, käis ukselt piilumas, et kiiver pildilt ei puuduks. Nii ta saigi. Kasva suureks ja tubliks meheks, Jako!