Sometimes there’s more than meets the eye at the first glance.
Vahel peab terasemalt silmitsema, et näha ka seda, mis jääb esmapilgul märkamatuks.
Sometimes there’s more than meets the eye at the first glance.
Vahel peab terasemalt silmitsema, et näha ka seda, mis jääb esmapilgul märkamatuks.
Ühel üsna tuulisel sügispäeval viis tee mind taas rappa.
Kaasas makrotoru ja peas makromõtted,
mis tuulise ilmaga seoses pole just parim valik.
Ometi.
Rabas tervitas tuulevaikus.
Pages rästik.
Pudenes mõni vihmapiisk.
Hakkas kiiresti pimenema.
Pangipõhjas õhuke kiht selle sügise viimaseid jõhvikaid.
Ükspäev jäin silmitsema, kuidas imepisikesed ämblikud seda teevad? Õhkõrn ämblikvoodi õõtsus igas pisemaski tuulepuhangus nii mis hirmus, tehes minu fokuseerimisponnistused ülikeerukaks. Kuid ämblikmeest ega ämbliknaist see ei paistnud häirivat. Valgust juhtus ka metsa all parajasti vähevõitu olema – paarike oli nimelt romantilise ajaviite vastu õhtut käsile otsustanud võtta.
Pisikest peret vooliti valmis kiirusega ca üks ämbliklaps minutis ja minu põnevust jätkus tubliks kolmveerandtunniks.