Rahvas on oma sõna öelnud ja alates tänasest on valimisvõitlus tänavatelt, väljakutelt ja turuplatsidelt liikunud volikogude saalidesse ja erakondade umbsetesse tagatubadesse. Kes sai enim hääli ja kes kellega paari heidab, et ühiselt oponente auti mängida? Kosjasobitajad käivad naabererakondade uksel salaleppeid pakkumas. Käib topeltmäng mitmel liinil korraga. Kui liit ühega ei õnnestu, siis ehk teisega. Aeg tiksub kõigi kahjuks. Erakonna analüütikud töötavad välja koalitsioonilepete projekte. Läbi mängitakse ka oponentide võimalikud kokkulepped ja liidud. Tähistatakse linnukesega valimislubadused, mida peetakse võimalikuks koalitsioonileppesse kirjutada, ülejäänu poetatakse tasahiljukesi ajaloo prügikasti. Sünnib demokraatia.
Ah, et miks ma ei ole demokraatia fänn? Ma mäletan, kui ma väike olin ja mängisin koolis esimest korda saalihokit, siis mind šokeeris see, et mu kogenum vastasmängija ei mänginud kahevõitluses mitte seda pisikest palli, vaid hoopis kattis kehaga mu rünnakutee ja mängis minu hokikeppi. “Oot, mis mõttes ta lõi minu keppi?!” Ta pareeris oma kepiga minu oma, kuigi olin just sooritamas oma elu lööki, et saata mänguvahend otse väravavahi seljataha. Oma mõttes olin juba jõudnud valmistuda kestvateks ovatsioonideks tribüünidelt. Kuid ma ei olnud valmis oma tubli vastase selliseks mänguvõtteks! Hetk hiljem see osav mängija läks ja lõi kiirrünnakuga meie võistkonnale uue värava. See ajas mu marru! Kuid ometigi värav luges. Kõik oli reeglitepärane. Vaid ma ise olin noor ja kogenematu, sinisilmne algaja. Palju ei puudunud, et pärast riietusruumist oleksingi sinise silmaga naasnud.
Sa ju tead, et näiteks korvpallis ja teisteski sportmängudes kasutatakse teadlikult ära kogu võimalik vealimiit, et mänguolukordi võimalikult palju enda kasuks pöörata. Rumal oleks ju spordis need vead tegemata jätta, kuigi need on otsesed reeglite rikkumised ja tihti ka tahtlikud, mis halvimal juhul võivad lõppeda isegi vastasmängija traumaga. Collateral damage.
Demokraatiaga on ka nii. Pall tuleb lüüa vastase väravasse. Skooris tuleb edestada. Mängureeglid on kokku lepitud, mäng käib reeglite järgi: esitle ennast ilusana, teisi pillu poriga, rebi nende lauseid kontekstist välja ja naeruväärista kõike, mida saad, rakenda demagoogiat, oma mõtted ilusta loosungiteks ja pane need tuntud inimeste ja rahva lemmikute suhu, vastaste omi laima, ole selles kõiges osav, püsiv ja sihikindel, ära anna alla … ja sa võidadki valimisvõitluse ja saadki lugupeetud poliitikuks. Kui siiski keegi teine seda mängu paremini mängib, ei maksa halada. Ei võida mitte üllaimad ideed, vaid osavaim manipulatsioon valijaga. Mäng käib ülikõrgelt, kuid tulemuseks saab ikka olla vaid see vana demokraatia põhitõde: 51% valijatest hakkab oma kättevõidetud õigustega tallama ülejäänud 49% peal. Nii palju kära selle nimel! See ongi 21. sajandi Eesti erakondade demokraatia oma parimas headuses. Kusjuures pange tähele, kuigi see jutt ilmestab eriti just erakondlikku valimiskultuuri, siis pahatihti ikkagi ka valimisliitude omavahelisi mõõduvõtmisi. Mõnes pisemaski Eestimaa asumis läksid muidu nii ontlikud inimesed ikka väga inetult tülli ja peavad nüüd peale valimisi külapoes samas kassasabas seistes pilgugi üksteise ees maha lööma. Halvemal juhul tehakse aga juttu, et: “Mis sa naabrimees nüüd viha pead, see on ju poliitika.” Ma ütlen teile, kui poliitika on midagi sellist, siis tasub oma südametunnistus sellest pasast küll puhas hoida. Olgu ta nimi kasvõi Demokraatia.
P.S. Muidugi on olemas ka õilsaid poliitikuid, kelle valimiskampaania on nende elu ja töö. Üldise müra foonil neid lihtsalt ei märka nii kergesti.
