Tallinna Jaani kirik on järjekorras kahekümnes, mis mu kaameratoru ette on jäänud. Ehk et omamoodi juubel. Arvestades asjaoluga, et Maarjamaal on üle 350 kristliku pühakoja (Wikipeedia), siis see arv muidugi miskit eriti mainimisväärset ei ole. Aga ega ma praaligi, pigem lihtsalt “kontrollin läbisõitu” ja konstateerin fakti.

Miks üldse kirikuid pildistada ja mida neist arvata?

* * * * *

Jõulu ERI! | Christmas Special

Aga miks mitte? On nad ju arhitektuuriliselt väärt enamat, kui mistahes nõukaaegne linnaarhitektuur või tänapäevased modernmajad. Eks pühakojad osuta oma kõrguvate kuplite ja teravatipuliste tornidega üles taeva suunas, otsekui püüeldes taevaste kõrguste poole, siiski mitte küündides (Js 55:8-9). Silmas pidades nende arvukust Maarjamaal, ehk on neil mingi tähendus või roll eestimaalaste jaoks? Kaugetel aegadel, mil neid arvukalt ja suure hoolega rajati, kindlasti oligi. Ning eks hingamispäeviti olnud nad ka inimestest tulvil. Nii oli vanasti. Tänapäeval … vaevalt, eksole. Nüüd seisavad nad tihti tühjade, külmade ja kõledate tähistena, möödunud aegade vaikivate tunnistajatena. Sest meie aja inimestele meeldib ju mõelda, et vanasti oldi palju rumalamad (irw!) ja maailm hoopistükkis mustvalge, nagu vanadel käsitsi vändatud ja ajahambast puret’ filmirullidel näha võib. Tolleaegseil katkendlik-jõnkslikel tuhmunud kaadritel talletatu võib kaasajal tõesti paista üsna algeline ja tühine, kohati lausa koomiline, kas pole? Kuid kas maailm ja inimeste tegelik elu sajandeid tagasi oli ikka mustvalge või kas jõnksles nende maailmapilt? Kas uskusid nad pimesi või oli neil hoopis valgust, mida meie ajal enam ei näe? Sest kes siis nüüdsel ajal enam midagi uskuda võtab, mida viie meelega tajuda ega mõõteriistaga mõõta ei saa? Nüüd on ju inimkond nii arenenud ja kõigele leitakse teaduslikke põhjendusi! Elu muutub kiiresti aina paremuse suunas ja ees ootab järjest helgem tulevik, usutakse. Tuleb kiirustada, et oma elust maksimum välja pigistada, muidu teine jõuab ette. Tjahh! Äkki on pime hoopis meie enda silmavaade? (Mt 6:22-23)

Siiski, kord aastas, jõulude ajal, täituvad paljude Eestimaa kirikute pingiread taas inimestega. Mis on see, mis inimesi sel pühal jõuluajal tegelikult kirikusse toob, seda teab vaid Jumal taevas. Nii mõnigi, sageli just eakam inimene, sammub tulles oma tuttavat sissetallatud rada, kandes südames väikest tulukest, mille ta omal ajal leeris käies eluteele kaasa sai, ega ole tänini kustuda lasknud. Teine tammub uksest sisse traditsiooni järgides, esivanemate kombe kohaselt, täitma seda, mis on kohus. Kolmas saabub uudistades või et kogeda küünlasäras kiriku pühalikku jõulutunnet ja koorilaulu kaunist kõla. Variante on ilmselt sama palju, kui on olemas erinevaid inimesi. Kuid mis peamine, kõik on oodatud! Ole, kes tahad. Tule, nagu oled. (Js 55:1) Avatakse Luuka evangeelium, kõlab rõõmusõnum: “Päästja on sündinud, patuste rõõm. Ärka surmaunest. Valmista oma süda. Võta vastu Rahu kuningas. Heida mured. Rõõmusta. Püha öö. Rahu Jumalaga. Head teed.” Teenistus oli pühalik, lausa hingematvalt liigutav, kuid eks nüüd ole kõigil aeg taas sammud koduteele seada, et jõululauda istuda, varsti vana aasta ära saata, et siis peatselt uue aasta tegemiste ja toimetuste kallale minna. Ja nõnda juhtub, et kogu jõuluehtes kirikus kuuldud sõnum ununeb kiiresti ja märkamatult, kuni meenutab end taas alles järgmise aastavahetuse paiku, kui Jumal lubab ja me niikaua elame. … Siit kerkib küsimus, kas tarbime pelgalt “jõulukiriku kristlust” või usume tõesti, et see sõna on tõde, mitte muinasjutt. Parafraseerides, kas õnnestub jõuluõhtul lisada Kristust Omaenese Elule väikeseks pühadedekooriks või kas saab evangeeliumi tarbida kui üht toredat kiriklikku teenust, ühel õhtul vaid tibake ja siis jälle aastaks ära minna omaenda radadele? Võib proovida, kuid Kristus ei sobi dekooriks! Isegi südamekambri eeskojas jääb Ta kaugeks, et täita seda, milleks tuli. Ta tuleb kutsuda elutuppa, paluda istuma enese lauda … või üldse mitte. Mt 22:37-40, Mt 13:44, Ilm 3:20

Ajaloost on teada, et jõulud pole algselt olnud sugugi mitte kristlik püha. Seda reedab isegi selle paganpüha algne nimetus Yule, millest pärineb ka tänapäevane eestikeelne nimetus jõul. Keskaegne kirik lihtsalt kaaperdas selle veriste ohvritalitustega paganpüha, andes talle uue nime (Christmas = “Kristuse päev”) ja täites ta evangeeliumi sõnumiga, et rahvast ebajumalate teenimisest eemale juhtida. See õnnestuski, kuigi tolleaegse kiriku meetodid olid jõulised ja nende motiivid küsitavad. Talvine pööripäev vahetas sisu ning hakkas tähistama valguse võitu pimeduse üle Kristuse sünni kaudu, kes on maailma valgus (Jh 8:12). Nõnda on see olnud pikka aega. Kuid nüüd taas, meiegi ajal on jõulupühad vaikselt jälle oma sisu vahetamas, sedakorda siis kaugele seljataha jättes kristliku ja muundudes aina enam punakuubsete coca-cola nääritaatide kommertskarnevaliks. Usk ei ole praegusel ajal kindlasti mitte igaühe oma (2 Ts 3:2) ja mida aeg edasi, seda rohkem paistab see tõsi olevat. Erinevalt vanades mustvalgetes filmides nähtust, vanaaegne maailm oli tegelikkuses siiski värviline ning värvilisemgi veel. Nõnda on lood ka südameusuga. Paljude me eelkäijate usk oli kindlasti puhas, siiras ja ehe, kuid näib, et iga põlvkond peab selle aarde taas ise maa seest üles kaevama ning oma ajakangasse kuldniidina sisse kuduma ning oma lastelegi teeotsa kätte näitama, sest esivanematele kuulunud aarde sära tuhmub koos nende mälestusega. Kuid tänasel päeval näib, et kogudus kahaneb kiiresti ja kirikud tühjenevad jõudsalt ning tänane põlvkond on seda esivanemate teed lõplikult hülgamas. Inimkond on järkjärgult vahetanud Jumala tundmise maailmaliku meelelaadi vastu, kadumatuse kaduva vastu, janu õiguse järele lõbujanu vastu, Tema otsimise enese leidmise vastu. Kuid Jeesus ütles: “Kes oma elu leiab, see kaotab selle.” (Mt 10:39, Rm 1:25)

Ons kirikuhoone tõesti Jumala elupaik ning kas on üldse kohane tõmmata paralleeli elava usu ja inimkätega loodud sakraalehitise vahele?

Pühakiri sätestab:

“Aga kas Jumal tõesti peaks elama koos inimestega maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.” – 2 Aj 6:18 Nõnda kõneles Saalomon, kuningas, kes ehitas esimese Jumala templi iidsesse Jeruusalemma. Selle templi hiilgus oli sõnulseletamatu.

“Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?” – Js 66:1

“Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.” – Ap 17:24-25

Nii pole siis alust arvata, otsekui elaks Jumal kõrgetes kirikutornides või kohtuks meiega kullaga karratud nikerdatud altarites. Aga kus Ta siis elab, kust saab Teda leida? Vastuseks sobivad hästi ühe vaimuliku kirikukoraali “Mu süda, ärka üles” sõnad.

[audio:https://blog.tonisfoto.com/wp-content/uploads/2014/12/mu_syda2.mp3|autostart=no|loop=no]

Mu süda, ärka üles
ja kiida Loojat lauldes.
Kes kõik head meile annab
ja muret ikka kannab.

Su heldus jäägu mulle,
mu süda templiks Sulle.
Su sõna mind siin toitku,
teed taeva poole näitku.

Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu: Ap 17:26-31, 1Kr 3:16

Olgu veel öeldud, et kõige pimeusksem mu meelest on muidugi uskuda tänapäeval valitsevat ühte teadlaste kliki arvamust, mis sai alguse vaid napilt poolteist sajandit tagasi, mille järgi on “tõendeid”, otsekui oleks inime ahvist, kogu elusloodu(s) komeedi pinnal Maale lennanud orgaanilisest vormist ja kogu loodu(s) suurest paugust ise tekkinud. Nõuab tõesti suurt usku, et seda uskuda. Kuid mis seal imestada, kui kooliõpikudki maast-madalast inimlapse vaid ühe teooria (evolutsiooni) suunas kallutavad kõiki muid käsitlusi täielikult ignoreerides. Nõnda ongi eestlane Euroopa kõige paganlikum ja ateistlikum rahvas. Meie lapsed, kes enamuses pole kunagi kuulnudki muud peale ahvinimluse, peavad ju Jumalasse ja vaimse maailma olemasolusse uskujaid narriks (1Kr 1:23). Samas ei takista see neil vanemaks saades ja vaimselt küpsedes joogatunde võtmast (kes veel ei tea, siis jooga on vaimne) ega muid spiritistlike praktikaid järgimast, mida tekib praegusel ajal aina uusi ja uusi. Uuringud näitavad samas, et see viimati nimetatud trend on just kõrgema haridusega inimeste hulgas enim populaarne. Niiviisi saame siis üldistatud tulemi, et vähemharitud elanikkonna kihid “ei usu midagi” (loe: iseenda mõistusega elu ei vaagi, vaid usuvad poliitikuid, teadlasi ja muid nn arvamusliidreid, kes kogu mõttetöö nende eest ära teevad ja neile vaid uusi “vajalikke” teenuseid ja meelelahutuslikke tehnikavidinaid leiutavad, mida on poest hea järelmaksuga osta), samas kui kõrgemalt haritud populatsioon leiab oma vaimsete otsingute toel tee kõikvõimalike trendikate vaimsete praktikateni, mille läbi oma õnneraud tulipunaseks taguda ja kindlustada endale hea põli nii siinses kui sealpoolses tulevases elus. Oh paraku – eksiteel on mõlemad! Mt 7:13-14, Jh 14:6

Ja kirikutest, kus aastasadu on Jumala sõna vaimuvalgust kui aaret otsitud, hoitud ja jagatud, saavad meie ajal järkjärgult autoremonditöökojad, pangahooned ja pizzarestoranid:
http://rt.com/news/200999-italy-church-repurposed-martino/
http://www.hs.fi/talous/a1420254467974

Kes olid need ainsad taevase ilmutuse osalised selles teada-tuntud evangeeliumi loos Jeesuse sünni ja Kristuse tuleku kohta? Kas polnud need mitte karjased, kes olid sel ööl ärkvel ja valvasid? Kõigist teistest läks see rõõmusõnum lihtsalt mööda. On ette öeldud, et enamusest see lähebki paraku mööda, sest nad lihtsalt ei mõista oma südamega, ei näe ega usu, et neid päästetaks. (Mt 24:37-42) Mu süda, ärka üles!

Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. (Lk 2:8-11)

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16)

Siis Jeesus rääkis neile taas: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Jh 8:12)

Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. (Ilm 3:20)

Jumala armu ja rõõmsat Kristuse sünnipüha!
Merry CHRISTmas!