Paljud võtavad usinasti kuulda ja veebiavarustes maailmale kuulutada kõiksugu ja laineidlöövaid esoteerilisi õpetusi elust ja vaimsest sfäärist, karmast ja meditatsioonist, väest ja helgest õnnest, sellest, kuidas armastust hingates oma elu täiel rinnal elada, et iga päev oleks kui munasjutt ja helge õndsus, mis viib meid lähemale enese leidmisele ja kõiksusega harmoniseerumisele. Meid õpetatakse ja veendakse endid ja oma lähedasi armastusse mõtlema. Raadiojaamad mängivad väelaule ja poeletil on käepärast väetoit. Edasijõudnumad lävivad inglitega. Õpetust ja eneseabi jagavad nõiad, new age, sensitiivid, aurad, energiad, pendlid, kristallid, maagia, posimine jne. Esoteerika on seksikas ja levib kulutulena. Vaimusähvatuslike mõtteteradega pikitud elektrisinirohekaskollasiiruviirulised sheeritud hüpnopildid kaunistavad inimeste FB külgi. Meile kinnitatakse, et me aina avaneme ja kirgastume. Iga päev ärkame üha suuremasse valgustatusesse ja igal õhtul suigume taas sügavamasse õnnetundesse, uskudes, et see ongi õige tee – et suudame ise oma elu korda mõelda ning vaimsete praktikate toel omatahtsi saavutada kõike seda ilusat, mida vaid tahame. Ja see näib tõesti toimivat! “Kas saab veel paremaks minna?”

Kuid see pole tõeline valgustatus, vaid aina süvenev eksitus, mis võtab maad kulutulena eelkõige just edukate ja glamuursete seas!

Niimoodi sulgub tasahilju uks, jääb nägemata tõeline valgus ja leidmata-käimata tee Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu viiva päästva Lunastuse manu.

“Mida sa usud? Keda sa usud?” Paljud vastaksid esimese hooga: “Ma usun oma õnne. Ma soovin oma elu elada täiuslikult ja saada kätte kõik, mida elul on mulle pakkuda. Ma kasutan kõiki võimalusi, et nautida iga hetke nii palju, kui võimalik ja nii palju, kui vähegi saan!”

Siin on paradoks. Jeesus ütles: “Kes oma elu leiab, see kaotab selle!” (Mt 10:39) Ka apostel Paulus ütles selgesti, et mis temale oli kasuks inimlikus mõttes, selle on ta arvanud enesele kahjuks Kristuse pärast, et kasuks saada Kristust. Tunda Kristust ja Tema ülestõusmise väge, Tema kannatuste osadust ja saada Tema surma sarnaseks tähendab jõuda Tema läbi ülestõusmisele surnuist ning püüelda Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:7-14)

Me oleme teelised, ajalikul rännakul olijad, kaotanud ära sideme oma Loojaga, ega tea, kust me tuleme või kuhu läheme. See siin pole meie päris kodu, oleme võõrad ja majalised. Me peame leidma õige tee, kodutee, siin ja praegu.

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. (Mt 7:13-14)

Jeesus ütles talle: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)

Jeesus ütles talle: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)