Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga. – Ilm 12:9
Muistendis haarab vägilane mõõga ja raiub lohe pea maha, kuid selle asemele kasvab kohe uus ja veelgi kurjem. Tegelikult lausa kaks.
Kõik on kuulnud Araabi kevadest – rahva rahutused kogu araabiamaal ja Lähis-Idas, eksole, diktaatorliku võimu kukutamine jne. Seda peetakse nende rahvaste valgustuse ja orjaunest virgumise ilminguks ning see on toimumas kõikjal selles piirkonnas ümberkaudu. Rahvas tõuseb üles.
Muammar Gaddafi oli Liibüa diktaator 40 aastat, kuni ta 2011. a. Lääne osavõtul kukutati. Teda ei saa kuidagi õilistada, ta oli rõhuja, diktaator ja türann, nagu mõnest Vana Testamendi loost kopipeistitud rahvast anastav kuningas, kuid … Nüüd tema ära olles on Liibüast saanud pagulaste koridor Euroopasse, seal puudub igasugune kord ja rahu, valitseb anarhia. Maa on tükeldatud ja langenud mässuliste ja ISIS-e kätte.
Hosni Mubarak oli Egiptuse diktaator 30 aastat, kuni ta 2011. a. Lääne osavõtul kukutati. Sama jutt. Tema järel tõusis võimule sunni islami organisatsioon nimega Moslemi Vennaskond. Kunagine lemmik kuurortpaik on muutunud üsna tuliseks ja ettearvamatuks, üsnagi ohtlikuks paigaks. Egiptusest startinud vene turistide lennukisse paigaldas pommi ISIS, et “ristisõdalased” taevast alla lasta.
Saddam Hussein oli Iraagi president u. 25 aastat, kuni ta 2003. a. Lääne osavõtul kukutati. Oh imet. Nüüd on Iraagist saanud anarhistliku ISIS-e üks peamisi tugipunkte.
Araabia Kevadega algasid rahutused ka Jeemenis. Vanad “sõbrad” on Afganistaan, kus on sõdinud nii Venemaa kui Lääs, ja Pakistan. Süüriast koos oma auklikuks lastud linnade ja sõjapõgenikega ma üldse ei räägigi. Bashar al-Assad on olnud Süüria president 2000. a. alates. Lääs tahab teda kukutada. Süüria valitsuse kontrollida on hetkel ca 30-40% Süüria territooriumist. Ülejäänu on terrorikülvaja ISIS-e ja teiste mässuliste käes.
Kuigi nende riikide valitsejad olid meie mõistes totaalsed diktaatorid, siis rahvas oli nende valitsuse all ometi halvimast hoitud ning riigis valitses suhteline kord ja rahu. See ei olnud demokraatia, kuid see oli ometi julgeolek! Rahvas küll ägas nende valitsejate käes, kuid nad ehitasid oma kodusid ja pered kasvasid. Pärast diktaatorite kukutamist on aga tulnud kujuteldamatu häda ja viletsus. Neile tuttav anastav režiim, mille all nad kannatasid, kuid siis võõraste mahitusel ja relvaabiga kukutasid, asendus uue režiimiga, mida nad ei osanud oma halvimas unenäoski ette näha. Surma külvatakse taevast ja see käib tänavatel. Laibad on hunnikutes. Kord on asendunud kaosega ja valitseb õud.
Nüüd ründab ISIS Euroopat. Brüssel ja Pariis, Euroopa süda, on halvatud ja terrorioht püsib väga kõrge. Tänavatel on sõjaväelased. Koolide ümbruses patrullivad sõdurid. Inimestel soovitatakse kodus püsida. Palju uusi rünnakuid on suudetud küll ära hoida, kuid see ei tee olukorda kellegi jaoks grammigi turvalisemaks. Lohe kosub ja jääb siia pikemaks ajaks.