Me oleme teelised,

inimhinged ajalikul rännakul,

teel igaviku poole.

Kuniks meil on päevi maises telgis, peame leidma taevatee,

Lunastuse ahtakese teeraja.

Inimesel on lootust, kuni hing tal sees.

Vangistatuna ajalikku, on hing siiski vaba valima head või kurja.

Kui maine telk langeb põrmu, tõuseb inimhing ja sulgub igavikku viiv uks ta taga.

“Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?”

“Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib …”

“… sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.”

Mk 8:36, Õp 11:7, 2Kr 5:10