Euroopa võlakriis, USA majanduslangus, Araabia kevad
“I have lived, Sir, a long time, and the longer I live, the more convincing proofs I see of this truth- that God Governs in the affairs of men. And if a sparrow cannot fall to the ground without his notice, is it probable that an empire can rise without his aid?” Benjamin Franklin, July 28, 1787.
Üksteist aastat varem oli saanud allkirjad 13 osariigi ühine Iseseisvusdeklaratsioon, mis on üks Ameerika Ühendriikide alusdokumente tänini:
“We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights, that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness …” The Declaration of Independence, July 4, 1776.
Alla kirjutas ka Benjamin Franklin, kes oli signeerijatest „kõige vähem ristiusku“.
Tookord pandi alus Ameerika Ühendriikidele, millest sai järgnevaks 200 aastaks lääneliku, vaba demokraatia kants kogu ülejäänud maailma jaoks. Selle piibliusule rajatud impeeriumi vabaduse vilju on seniajani nautinud kogu läänemaailm, sealhulgas Eesti. Oleme praegugi tegelikult selle kaitsva vihmavarju all. Ka pisike juudiriik Iisrael, Jumala äravalitud rahvas, on keset Lähis-Ida turbulentseid islamiriike alles püsinud vaid oma vankumatu liitlase USA toel. Viimati ametisse valitud USA president on aga moslem, kelle suust on kõnepuldis tulnud paljutähenduslikud sõnad: “We are no longer a Christian nation“. Näiliselt küll vaid sõnad, kuid sisuliselt kinnitus, et 1776. aastal loodud impeeriumi aeg on nüüd ümber saanud, et kaardipakk on juba ümber jagatud ning alanud on uus mäng.
On tõenäoline et praegune vaba ja demokraatlik läänelik maailmakord tõepoolest langeb, et teha ruumi uuele, mille kese saab olema märksa idapool ning ühiseks nimetajaks Islam. Hetkesündmused maailmas tõesti näivad sillutavat teed lõpuaja suurima ahistuse saabumiseks, millest kirjutab Mt 24 ja Tn 7. Praeguse aja konteksti need kirjeldused justkui ei paista sobivat, kuna maailma politseinik ja demokraatia valvur USA on jätkuvalt kurjuse teljel jalus. Läänemaailmakorra vahetusprotsess ise võib osutuda küllaltki äkiliseks ning toimuda näiteks kasvõi ühe inimpõlve vältel. Vabadusega ja heaoluga on ju nii, et kui see kestab kauem, kui üks inimpõlv, siis need, kes pole ise pidanud oma vabaduse ja identiteedi eest võitlema, hakkavad seda ja selle vilju iseenesestmõistetavaks pidama. (“Freedom is never more than one generation away from extinction.” Ronald Reagan). Muuseas, praegu pealekasvav inimpõlv paistab oma tugeva moraalidefitsiidiga selleks tööks just ideaalselt sobivat. Piisab sellest, kui Globaalmajandus (isand, keda ateistist lääneinimene teenib, AKA Mammon) äkitselt lõplikult mulda variseb ning lääneinimese vee, toidu ja elektrita miljonilinna kõledale tänavale surema jätab. Siis algab anarhia. Samal ajal aga kogub Islam hoogsalt tuure nii läänes kui idas. Maailma jõuvahekorrad mängitakse ümber, lavadekoratsioonid vahetatakse. Ka Iisraeli lähiümbruses, kus eelnimetatud piiblipeatükkides kirjeldatud viimane vaatus segamatult mahamängimisele tuleb.
Euroopa rahandusministrid võivad ju kokku tulla ning proovida Globaalmajandust päästa, kuid vaevalt neil on midagi, millega kaua vastu panna. Pigem õnnestub neil krahhi edasi lükata nagu vett paisu taga hoides, kuid seda ulatuslikum saab olema hilisem üleujutus. Ujutama hakkab ka Maarjamaal. „Me pole kriisi epitsentris, kuid lainetusega saame pihta ikka.“ Lipstok, 26. oktoober 2011. Huvitav, kes küll päästab meid siin Läänemere ääres, ida ja lääne vahel, karukoopale ohtlikult lähedal, kui Euroopa ja Ameerika kaitsvad vihmavarjud on tormituultes murdunud ning nende riismedki nelja tuule poole lennutatud? Äkki karu ei magagi, vaid ootab oma õiget aega. „Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial.“
Mt 24:21